Joonas
võitlen märgade silmadega elroni viimases vagunis praegu no mida
nii lihtne aga elukinnitav; samas ka väga hõlpsasti sügavalt haavav
annab nii palju tänutunnet ja teadmist, et ei olegi vajadust kõike välja mõelda ja vahepeal on vaja lihtsalt endast asjad välja saada, et hing oleks valmis taas midagi paremat enda sisse vastu võtma
paradoksaalselt hella kuid ka karmi käega novell
kindlasti ei jää viimaseks lugemiseks
jessas, mis teos
ei mäleta, mil viimati raamatut lugedes pisar silma tuli, aga üks kindel koht selles raamatus minuga seda ootamatul kombel suutis teha
mitte et see raamat jõle-humanistlikult mu hatuseid hingenööre iga kahe lehe tagant ei rebiks, aga see pisarakiskuja-hetk oli just pigem veidralt elukinnitav ja imeilus oma traagikas.
iseenesest jõle hea tunne, et mingi sisukama romaani enne Ülestähenduste lavastust vahele sain, loodetavasti on kogemus sellevõrra värskem
keeruline on oma laiali valgunud mõtteid siia struktureerida, ehk ma jätangi selle tegemata ja jätan need lugemise vältel üles kirjutatud mõtted mõnele teisele päevale - kellelegi minuga sama nõdrameelsele, kes on valmis seda suppi maitsma
sain ka uue lemmiklõigu siit raamatust, mis väga korda läks ja mille juurde kahtlemata korduvalt tagasi tulen, kui soov enda hinge torkida või taaskord ellu äratada
“Ma tahtsin just... teisiti elama hakata...”
“Armastus ei ole kaupmees, kes oma kapitalimahutused tagasi tahab saada. Ja fantaasial on ükspuha, on need naelad kullast, raudplekist või hoopis roostesed. Kuhu ta kinni jääb, sinna ta jääb.”
- Sa räägid liiga palju.
“Mingi resonants, kauge kaja, viimase lootuse piirilt. Mida ma lootsin? Mis tabas mind nii äkki, sel nõrkuse tunnil? Mis lõikas jaheda skalpelliga just sealt midagi läbi, kus minu teada pidid musklid terved ja tugevad olema? Kas lootus oli ikka veel elus? — vastsena peitu pugenud, nukuna talveunne suikunud? Kas ma, end pettes, ikka veel ootan?”
a little, just a little bit everyday with someone new
tobedus kaks astmes kaheksale miljonile astmes miinus lõpmatusele
õnneks nende kõikide suurepäraselt juustuste naljade vahel (ja sees) peitub päriselt väikseid ja suuri elulisi killukesi, mis nii muigama kui ka mõttesse vajuma panevad
ilmselt on vaja see teine raamat ka ette võtta, las ootab riiulil oma hetke
igatahes väga vajalik lugemine peale Dostojevskit
aga nüüd mingit vaheldust jälle vaja
eks näis
Olla omaenda mõtete ori on juhtmeid krussi keerav ettekujutlus. Sellesse võib uppuda, seda võib eitada ja eemale tõugata, kuid kõik see on ju pelgalt enesepettus. Mitte kunagi ei teki ühelgi inimesel võimalust elada kellegi teise reaalsuses, peale iseenda. Ja niiviisi me kõik omaenda mõtete päitseisse igavesti takerdumegi.
Mida tähendab uskumus, et hoiad enese ja oma mõtete üle täielikku kontrolli, kui elu ja mõttemaailm pidevalt vastaspidist tõestavad? Kas tegemist on liigse enesekriitilisusega, mis ei lase inimesel tõeliselt hea olla? Ülim eneseteadlikkus tundub olevat suurim proovikivi sel teel.
Koormavalt magushapu on vahtida tõtt selle kohutava peategelasega – sest ta on oma loomult nii kuradi inimlik. Ühel hetkel tunned, et temas puudub igasugune ratsionaalsusekübeke, kuid järsku ütleb ta midagi, mis kogu ta olukorra hästi ära raamistab ja hetkeks tunned lugejana, nagu vaataks peeglisse. Magusalt rõve tunne.
Samas sätestavad sellised hetked meie põrandaaluse põlastavast, egoistlikust ja ülbest misantroobist hetkega kõige inimlikuma karakteri üldse. Iga moment - enesepetmistest karmi aususeni - on toorelt inimlik, hoolimata sellest, kas ta on (objektiivne või subjektiivne) tõde või mitte.
Usun, et inimene tõesti võib tahta endale teadlikult halba, hüpates pea ees omaenda lollustesse, ainuüksi eesmärgiga, et vabastada end mõtteka tahtmise kohusetundest. Selline vaimuharjutus teeb küll meile ilmselt kahju, (nagu peategelane ka nendib) kuid sellest kahjust õpibki inimene kõige rohkem ja säilitab selles hingetormis meie isiksuse ja individuaalsuse.
Säherdased mõttevälgatused, mis sellesse imeliselt sõnaokselisse struktuuri on põimitud, põrgatavad iga uue lehega peas painavalt närivaid küsimusi.
Ma ju ei soovi temaga samastuda, aga samas oleks ignorantne minust eitada neid sügavalt ühiseid inimlikke jooni, mis mind selle tegelasega paratamatult seovad.
Kas ma siis tõesti funktsioneerin samamoodi, lihtsalt erinevates kontekstides ja erinevate äärmustega, kui tema? Pole aimugi.
Ignorantsus tõesti on õnnis.
Talletan enda esimese arvustuse (ülestähenduste?) lõppu ka meeldejäävaimad ja südant-torkivaimad lõigud, et saaksin meeldetuletusena nende juurde tagasi tulla:
Peamine kannataja olin muidugi mina ise, sest ma olin täiesti teadlik oma rumala tigeduse jälkusest ja madalusest, ent ei suutnud samal ajal ennast kuidagi pidurdada.
Ma harrastan mõtlemist, järelikult toob iga esmane põhjus kohe kaasa teise, veel esmasema, ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Sest selline on iga teadvuse ja mõtlemise olemus.
Jah, mis teha, kui iga targa inimese otsene ja ainus kutsumus on lobisemine, teadlik tühi töö ja vaimunärimine?
Oh, kui mu mittemidagitegemine tuleneks ainult puhtast laiskusest! Jumaluke, kuidas ma siis küll endast lugu peaksin!
Ma liialdan ju alati, ja see veabki mind viltu – aga muide, “muide, küllap ta ikka tuleb” - see oli refrään, millega kõik mu tookordsed arutlused lõppesid. – “Ta tuleb, tingimata tuleb! Kui mitte täna, siis homme, aga kindlasti otsib ta mind üles!” Niisugune on ju kõigi nende puhaste hingede neetud romantilisus!
ärge laske end petta sellest et see on sci-fi see on lihtsalt mu lemmikžanr “inimesed tubades rääkimas”